Tere tulemast Põlvamaa turismiportaali!

Piusa kandi liivane nägu

Koobastes asub Ida-Euroopa suurim nahkhiirte talvitumispaik

Piusa kandi uma nägo on kindlasti liiv, nii valge kui punakas liivakivi. Piusa liivakoopad, millel pikkust üle 10 kilomeetri, on tekkinud esimese Eesti Vabariigi algus-aegadel, kui seal klaasitööstuse jaoks valget liiva kaevati...

2010.aastal ukse avanud Piusa Külastuskeskus võlub oma looduslähedusega. Väljapanekud räägivad nahkhiirtest ja liivast, selle kandi lindudest-loomadest ja putukatest. Piusa koopad on 3D-kujul arvutis vaadeldavad ja tehiskoopa seinal talvituvad robot-nahkhiired. Majas on uudseid, kuid siia igati sobivaid looduslikke lahendusi: köetakse teraviljajäätmetega ja hoonel on päikesepaneelid.

Kui vaatad, kuidas krõbekuivad põdrasamblamännikud vahelduvad kanarbikunõmmedega ja rammusa musta mulla asemel helgib maapõuest vastu puhast valget liiva, kerkib tahtmatult mõttesse küsimus: millest on siinkandis elatud?

Küllap mõtles omaaegne taluperemeeski sageli: kuimuudu säändse liivahuskadsi pääl saanu är ellä?

Vanal ajal oli tähtis metsmesilaste pidamine, metsas olid õigel taluperemehel oma tarupedajad ja maad nende ümber kutsuti mehitside karamaa.

Põlvest põlve oskasid orava valla taluperemehed ka männitõrva ajada - igal peremehel oli metsas oma tõrvaahi. See oli üpris kallis ja vajalik kaup näiteks Peipsi kalameestele paatide tõrvamiseks.

lühendatult raamatust Rohelisem elu - väärtused ja edulood;  Nele Reimann-Truija "Orava ja Piusa - männimetsad ja valge liiv".